1970. aastate Prantsusmaa. Mahajäetud ja räämas tööstuspiirkond. Üksik põgenev hing, umbes kümneaastane hüsteerias tüdruk, kes verisena, ilmselgelt ja kauaaegselt piinatuna - pehmelt väljendudes - jookseb, tuli takus. Inimesed leiavad nälginud ja nülitud tüdrukult küll vägivalla tundemärke, ent siiski pole tüdrukut vägistatud. Tüdruk ei räägi midagi ning mis temaga juhtus, jääbki teadmata - nii vaatajale kui ka politseile. 15 aastat hiljem. Idülliline peremotiiv. Isa, ema ja nende kaks last söövad hommikusööki. Järsku heliseb uksekell. Käivad lasud. Õige pea on terve maja laipu täis - kellelegi ei halastata. Sündmused on omavahel seotud ja õige pea saab teada, miks.
See on ka kõik, mida peaks MÄRTRITEST teadma, ning see on pelgalt esimesed viis minutit. Mis edasi juhtub, pole etteaimatav - kui just pole kelleltki sisu kohta kuulnud või sellest netist lugenud. Mida vähem sellest teada, seda parem. See on rabav, brutaalne, võigas ning samas ka vastikult leidlik ning visuaalselt üllatav.
Traagiline hirmumäng neljas omanäolises vaatuses
No comments:
Post a Comment